21. juuli Montenegro – Kotor ja Budva

Meie tänase sihtmärgini – mereäärsesse Budva linna oli vaid ca 200 km, see on ka meie reisi kõige kaugem punkt, esmaspäeval hakkame läbi Horvaatia juba kodu poole tagasi sõitma.

Total distance: 217.2 km

Teel Budvasse plaanisime Ostrogi kloostrist läbi sõita, see on üks Montenegro top 5 vaatamisväärsuste seas. Tuju ja olemine olid head, kuna teadsin, et lõuna paiku peaksime mere äärde jõudma. Ei lastud mul kaua rõõmustada, asi läks minu jaoks koledaks, kui keerasime väga imeliku, kitsa, peaaegu nagu mahajäetud tee peale. Ühtegi autot seal ei sõitnud, paar ratturit tuli vaid vastu. Jumal tänatud, et kedagi vastu ei tulnud, sest tee lookles mööda kivist kaljuseina ja tegi 180-kraadiseid pöördeid ja selles suhtes oli nähtavus täiesti nullilähedane, kuna midagi ei näinud nende käänakute taha. Ma ei julgenud iitsatadagi oma tagaistmel ja ringi ka ei julgenud vaadata, sest mul läks süda pahaks, kui ma sain aru, kui kõrgel me olime. Teepiirdeid praktiliselt polnud, nii et kuristikust allaveeremine ei oleks probleeme tekitanud. Tagantjärgi on naljakas mõelda, aga ma ikka tõsiselt kartsin. Ja kõige parem nali oli see, et kuidagi oskasime ikka ühest väikesest teeotsast mööda sõita ja nii me kloostrini ei jõudnudki.

"Laenatud" pilt Ostrogi kloostrist, mis meil nägemata jäi

“Laenatud” pilt Ostrogi kloostrist, mis meil nägemata jäi

Tagasi ka ei hakanud keerama, kuumus oli tappev ja mägedes oli meil kiiruseks ~25 km/h, nii et sõidu ajal ka jahutust ei saanud. Rumeenia reisi ajal käisime nii paljudes kloostrites, et vaevalt siinses midagi ennenägematut oleks olnud.
Jätkasime teed Budva poole, tahtsime veel ühest väikesest linnakesest Kotorist läbi sõita, ka see on Montenegro Top 5 seas oma veneetsia arhitektuuri ja vana linnamüüri poolest. Ja kui ma naiivselt olin arvanud, et hullem osa päevast on möödas, siis olin ma küll väga valesti arvanud :). Tee, mida mööda me nüüd sõitsime, oli veelgi hullem. See oli veel igatpidi lagunenud, nii et sõita sai vaid tee keskel, mis tähendas väga ohtlikke olukordi vastutulevate liiklejate suhtes, sest jällegi olid 180-kraadised pöörded, kus nähtavus nullilähedane. Sain aru, et teedega ongi siin suht nigel olukord, suuremad teed ühendavad suuremaid linnu, aga kui tahad väiksemaid kohti külastada, juhatab Google sind väikestele mägiteedele. Iseenesest ka hea kogemus ja kui ringi julgesin piiluda, siis vaated olid loomulikult kaunid, aga sõidu ajal ma ei suutnud seda kõike nautida… Teet arvab, et ta on nüüd mägedes sõitmise kunn 🙂 . Olen täitsa nõus, ma tõesti ei tea, kuidas ta nii rahulikult kõike võtab. Mul endal on siiamaani enesetunne kehvake.

Peale pikka rassimist avanes imeilus vaade Kotori lahele

Peale pikka rassimist avanes imeilus vaade Kotori lahele

Tänast 200 km pikkust teekonda 35-kraadises kuumuses sõitsime 7,5 tundi, võite ette kujutada, kui väsinud me olime, samas muidugi õnnelikud, et tänane päev seljataga :).

Kõige hullem on nüüd seljataga

Kõige hullem on nüüd seljataga

Budvasse olime kaheks ööks hosteli toa broneerinud, seda eelkõige sellepärast, et üks masinatäis pesu puhtaks pesta, siis peaksime reisi lõpuni oma vähese varustusega hakkama saama. Peatusime Hippo hostelis, see on sarnane Backpakersite hostelile. Ikka igasugu huvitavat rahvast on siin näha, jõudsime natuke lobiseda tütarlapsega, kes oli Seattlist pärit ja reisis üksi läbi Ida-Euroopa. Siis lobisesime pisut ühe soome noormehega, tema reisib üksi busside ja rongidega kokku 7 nädalat, samuti on praktiliselt kõik need Ida-Euroopa riigid läbi käinud. Väga vaprad on need üksikud seljakotireisijad, tõesti imetlen neid!

Vaade Budva vanalinnale

Vaade Budva vanalinnale

Budva linna nimetatakse ka Budovna Rivieraks, tema ilusadte liivarandade ja vilka ööelu tõttu. Elanikke on siin 18 tuhande ringis (Montenegros on kokku ~625 tuh elanikku) ja Budvat kutsutakse ka Montenegro Kuveidiks, sest tänu kohalikule kinnisvarabuumile on siinkandis kõige rohkem miljonäre elanike arvu suhtes.

See linn oli kunagi osa Veneetsia vabariigist

See linn oli kunagi osa Veneetsia vabariigist

Kui temperatuur õues juba vähegi kannatas, läksime kauaoodatud merd imetlema. Kell oli ~ kaheksa ringis õhtul, kogu rahvas, kes päev otsa rannal peesitas, tuli meile vastu. Kui meie kella 23 paiku hosteli poole tagasi sättisime, tuli kogu rahvas meile jälle teistpidi vastu, nüüd juba uhkelt sätitud ja lõhnastatud. Me ei ole kunagi soojamaa kuurortides käinud, aga ju see elu seal nii käibki, et päeval peesitad rannas ja õhtul promeneerid kontsakingades ja kenades tualettides rannapromenaadil, sööd mere kaldal õhtust ja kosud päevasest palavusest.

Hilisõhtune Budva

Hilisõhtune Budva

Vaatame, kuidas enesetunne homme on, muidu oli ka plaan rannamõnusid nautida ja natukenegi jumet peale saada

2 thoughts on “21. juuli Montenegro – Kotor ja Budva

  1. Oi Inge, ma kummardan sinu meelekindluse ees. Ma natuke tean, mida sa tunned…aga mul oli auto esiklaas, mille vastu käed suruda…ja silmad kinni pigistada ja paluda, et keegi vastu ei tuleks ja loota, et tee enam kõrgemale ei läheks……aga ta läks ikkagi :))) Meestel pole muidugi midagi häda, neil on rool millest kinni hoida ;). Kena peesitusepäeva teile ja elamusterohket kodupoolereisi. Ma iga päev käin piilumas, kuidas teil kulgeb…vaffa!!!!

    • Tere Tiiu! Rõõm Sinust kuulda! Eks see pisut karm ole jah :), aga heameel on küll, et see sõit möödas on, edasi ehk nii hulluks asi ei lähe. Täna peesitasimegi rannas, hea et oli selline pilvealune ilmake, muidu poleks meiesugused põhjamaalased seda palavust seal välja kannatanud. Teile ka sinnapoole rohkelt päikest!
      Tervitustega,
      Inge

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *