Plitvicka rahvuspark asus rohkem mägedes, merest eemal ning sealne temperatuur oli meiesugustele ideaalne-alla 30 kraadi. Laupäeva hommikul võtsime suuna Krk-i saarele ja mida lähemale jõudsime, seda palavamaks taas läks.
Teekond jäi seekord poolikult, kuna GPS ununes sisse lülitada.
Krk-i saar on tegelikult maismaaga tasulise silla kaudu ühendatud. Teet oli meile jällegi ühe ilusa mereäärse kämpingu välja valinud, kus randa kui sellist otseselt küll ei olnud. Krk on hästi kivine saar ja kämping asus kõrge kivise kalda peal, aga igalt poolt viivad trepid merre välja ning mõnusalt kiiresti läheb sügavaks.
Tänase päeva plaan oli veel ühe pisikese saare peal ära käia. Selleks kasutasime taas kõikjal hästitoimivat ühistransporti, millega sõitsime linnakesse Punat, kust edasi tuli võtta veetakso, et Koshljuni saarele saada. See saareke on nii pisike, kunagi vanad roomlased ehitasid sinna oma suveresidentsi, praegu tegutseb selles hoones mungaklooster ja kloostri ruummides on avatud erinevad näitused. Muid hooneid saarel ei olegi. Klooster on ümbritsetud oliivisalude ja metsaga. Peale meie jalutas seal ringi veel vaid üks perekond, tõesti väga armas koht kämpingu ja turistide melust natukeseks eemale saada.
Kuna oli meie viimane õhtu Horvaatias, tähistasime seda korralikult vahemere stiilis õhtusöögi ja ohtra valge veiniga 🙂
Horvaatia on tõeliselt sümpaatne, sõbralik, puhas, külalislahke maa. Teenindus on kõikjal suurepärane, ka väiksemates külapoodides oskavad müüjad inglise keelt, kõik naeratavad, on külaliste vastu äärmiselt tähelepanelikud… eestlastel on teeninduse osas siit paljugi õppida, eriti kui ma meenutan hiljutist kohvikukogemust Haapsalus.
Pühapäeval sõidame Ungarisse ja ööbime Balatoni järve läheduses. Esmaspäeva hommikust hakkame pikki sõidupäevi tegema, kuskil enam pikemalt ei peatu.