Alustasime teekonda Splitist hommikul varakult, sest kell 9 pidi check-out tehtud olema. Ei saanudki väga kaua sõita, kui olimegi Plitvickas kohal. Sellele aitas kaasa päris pikk lõik korralikku kiirteed. Hoidsime küll silmad lahti, et märgata ka mõnda Eesti sõidukit, kuid senini ei ole seda veel siinkandis juhtunud. Ja niipalju, kui ringi oleme liikunud, pole me ka ühtegi eestlast kohanud.
Leidsime oma kämpingu ilma vahejuhtumiteta ja seadsime ennast sisse. Käisime ära ka 8 km eemal asuva looduspargi sissepääsu juures, et ennast tänaseks päevaks paremini ette valmistada ja uurida, kuidas seal asjad käivad. Pargivaht soovitas meil ette võtta 5-6 tunnise matkaraja ja hommikul varakult kohale tulla, sest siis pidavat vähem rahvast olema.
Õhtu kämpingus oli mõnusalt rahulik seni, kuni saabus kaks bussitäit Poola turiste. Neil olid kõigil ühemoodi sinised telgid ja nendest tekkis meie kõrvale kohe päris linn. Õnneks oli tegemist toredate ja korralike noorte inimestega, kes suurt kära ei teinud ja teiste öörahu ei seganud.
Võtsime pargivahi head nõu kuulda ja kell 8 hommikul olime piletikassas ning tõesti oli rahvast sellel kellaajal veel vähe. Plitvicka järved on unikaalne loodusnähtus, rahvuspark laiub ca 300 km2 suurusel maaala. Tegemist on oja või jõega, mis mägedest alla voolab ja mille vesi on nii suure lubjasisaldusega, et see sadestub moodustades looduslikke paisusid, mille taha tekivadki järved. Iga järgnev järv on eelmisest madalamal ja vesi voolab sageli sinna kosena alla langedes. Iga järv on ka veidi erinevat värvi.
Turistide jaoks on ka kõik väga hästi läbi mõeldud. Meie teekond algas ratastel rongis, mis meid üles- mäge matkaraja algusesse transportis. Sealt liikusime edasi mööda puidust ehitatud teerada, mis viis meid kuivalt üle vesiste alade ja roostike, kuhu muidu ei oleks üldse võimalik pääseda. Üle kõige suurema järve sõidutas meid väike elektrimootoriga praamike, mis viis meid sadamasse, kus oli võimalik ka sööki/jooki osta ja WC-d külastada. Oli mõnus retk koos lugematute imeilusate vaadetega.
Oleme tagasi oma kämpingus, näksime võileibu ja võtame päikest. Pealelõunasel ajal on siin hea rahulik. Meil on tekkinud siin paar sõbralikku linnukest, kes käivad meie juures saiapuru nokkimas, nad on muutunud juba väga julgeks. Homme suundume Krki saarele. Kuidas seda nime täpselt hääldada, ei oska ma veel öelda. Reisijuht väitis, et see kõlab sarnaselt koera köhimisele.