Hommikul ärkasime kämpingus suhteliselt varakult. Plaan oli pakkida asjad ja kiirelt startida, et hommikust jahedust võimalikult ära kasutada. Kämpingust välja sõites tuli kämpingu peremees veel meilt midagi küsima. Panin korraks ratta seisma ja seisma see jäigi. Katsed ratast käivitada jäid tagajärjetuks. Peale väikest järgimõtlemist ja telefonikonsultatsiooni Skymoto töökojaga tegutsesime edasi versiooni “aku läbi” järgi.
Sõbralik kämpingu töötaja leidis lähedalasuva töökoja, kus tal tuttav elektrik töötas. Palusin tal takso tellida, võtsin vana aku kaasa ja suundusime uue aku otsingule. See käis tegelikult väga lihtsalt. Väikeses uberikus asuvas töökojas töötav elekrik pani vanale akule juhtmed külge ja konstanteeris, et see on “kaput”. Ta juhatas taksojuhile ka kohe poe, kust uus aku osta. Ka see ost käis probleemideta, maksta sai isegi kaardiga (Serbias on kaardimaksed üldse levinud). Kolme tunniga saime tsikli jälle töökorda.
Taksojuht rääkis veidi vene keelt. Tema jutu järgi õppis 99% koolilapsi Jugoslaavias vene keelt, aga tema olevat praeguseks palju juba unustanud.
Teekond Belgradist kulges vahejuhtumiteta. Nüüd olime jõudnud ka sooja ilmani. Kraadiklaas näitas 35 kraadi sooja. Lõuna poole jõudes muutus loodus maalilisemaks ja mägisemaks. Teed olid kitsad ja veoatode taha kogunesid järjekorrad, aga muidu heas korras.
Piiriületus Serbiast Montenegrosse läks kiiresti. Kohe peale piiri muutus loodus täiesti. Lehtpuud asendusid okaspuudega. Loodus meenutas natuke Hiiumaad-kivisegused karjamaad ja kadakad. Õhtu saabudes täitus loodus erinevate lõhnadega: värske heina kuivamise lõhn, lehma piimasegune lõhn… Teekond kulges nagu mööda maalitud peissaazi. Läbisime Tara jõe oru, see on sügavaim kanjon Euroopas (ca 1,3 km sügav). Pimeduse saabudes jõudsimegi oma sihtkohta. kämpingusse külakeses nimega Ivan Do.

“Laenatud” pilt sillast üle Tara jõe
Reede oli meil jällegi rattavabaks päevaks planeeritud, suundusime hommikul Durmitori rahvusparki. Mõnus kolmetunnine jalutuskäik viis meid männimetsade vahel olevate mägijärvedeni. Imeilus loodus ja tervislik metsaõhk tekitasid mõnusa söögiisu, mida me just nende ridade kirjutamise ajal kustutame.