Kaks viimast kojusõidupäeva mingeid olulisi sündmusi enam ei onud. See ongi väga hea, sest need päevad olid planeeritud ainult sõitmiseks ja igasugused vahejuhtumid oleksid ainult meie kojusõitu takistanud.

Poola kämpingust asusime teele hommikul pilvise ilmaga. Jahedama ilma ootuses panime ennast ka veidi soojemalt riidesse, kuid see oli küll enneaegne, terve päev oli temperatuur üle 25 kraadi sooja. Selligipoolest oli mõnus sõidupäev, sest autosid ei olnud teel nii palju kui tulles ja poolakad on ka jõudsalt teid ehitanud nii, et kohati olid need juba päris laiad ja möödasõidudki seetõttu lihtsamad.

[breadcrumbs track=127060]

Õhtuhämaruses jõudsime sel reisi juba teistkordselt Salaciai kämpingusse. Ka seekord ööbisime juba tuttavas toas, samas toas, kus kaks aastat tagasi Rumeeniasse minnes.

Hommikul asusime teele päikesepaistelise ilmaga, aga temperatuur ei tahtnud kuidagi 18 kraadist kõrgemale tõusta. Saime aru, et oleme jõudnud põhjamaale ja panime endale soojad riided selga. Teed olid kõik juba kodused ja kilomeetrid kulusid järjest vähemaks. Eesti piiril asuvas söögikohas sõime mõnuga kartulisalatit ja kiluvõileiba. Sealt veel veidi sõitu ja olimegi kodus.

[breadcrumbs track=127059]

Seekordne reis oligi õnnelikult läbi.

Täna oli meie esimene täispikk sõidupäev, nii et väga palju kirjutada polegi, aga mõned muljed panen siiski kirja.

[breadcrumbs track=127001]

Enne Ungarist ärasõitu tegime pisikese sissepõike Balatoni-äärsesse kuurortlinnakesse. Mul oleks väga kahju olnud, kui me oleks sealt niimoodi ära sõitnud, et Balatoni järve ääres oleks käimata jäänud.

Tornikestega kämpinguarhitektuur Ungaris

Balatoni järv

Üldiselt pole mulle Ungari külakesed nendest läbi sõites suuremat muljet jätnud, natuke sellised väsinud moega…, aga termaaljärve ümbrus ja Balatoni-äärsed linnakesed/külakesed olid küll kenad ja hoolitsetud, mis on ju tegelikult suht loomulik, eks nad turismindusest sealkandis elavad ja seetõttu ka pingutavad rohkem.

Täna nägime Ungari kiirteel ka esimest eesti nubrimärgiga sõidukit… ja see oli ka motikas 🙂 Sõitsime temast mööda ja muidugi lehvitasime talle! Ratturite puhul on üldse nii armas komme üksteisele lehvitada :). Mis mulle tänase päeva juures veel meeldis, oli see, et GPS juhatas meid läbi Budapesti. Üldiselt oleme suurlinnadest läbisõite vältinud ja oleme nende ümbert ringteedel sõitnud, aga ju siis gepsi arvates oli see teekond kiireim variant. Nii et nüüd olen ka Budapestis käinud.

Slovakiasse sisenesime seekord rohkem idapoolsest küljest, seetõttu ei olnud ka Tatramäestik nii kõrge kui tulles. Teed olid laugemad ja mitte enam nii käänulised neist üle sõites. Ma olen ausalt öeldes nendest mägiteedest juba tiba tüdinenud. Peale Montenegros kogetut ma ei karda neid enam nii hullult, aga lihtsalt tahaks juba tasasel maal sõita… Teet muidugi ainult mägedes sõidakski 🙂

Poola võttis meid vastu suurte teedeehitustega, mis on neist väga kena, sest iga aastaga muutuvad sealsed teed paremini sõidetavaks. Kasutasime ka siin motika eelist teeremondi järjekordadest möödasõitmistel. Päeva lõpupoole juhatas GPS meid pisut kõrvalisema tee peale, kus liiklust praktiliselt polnud ning sai hea hooga sõita, mitte ei pidanud suurtest rekkadest mõõdasõite ootama. Jõudsime kämpingusse kell 18.30, olime teel olnud 9 tundi… õnneks läks siinkandis natuke jahedamaks. Broneerisin meile siia väikese kämpingumajakese, kus me ka Rumeenia reisi ajal ööbisime, aga rääkisime vist telefoni teel teineteisest pisut mööda ja meile oli tuba valmis pandud hoopiski külalistemajja, mis meile tegelikult isegi veel paremini sobis 🙂

Hubane toake Poola kämpingus

Kämpinguarhitektuur Poolas

Sõime kämpingu restoranis korraliku õhtusöögi ja ongi uneaeg!!! Ma olen tõesti väsinud, ma ei jõua isegi raamatut lugeda, millest on mul väga kahju. Krk-i sadamas oli laupäeval suur raamatute väljamüük ja ma ostsin endale kaks inglisekeelset jutukat. See, mis mul pooleli on on niiii hea, et üldse ei paneks käest. Õnneks on jäänud veel ainult kaks pikka sõidupäeva….

Täna oli esimene pikem sõidupäev, sest sisuliselt alustasime juba koduteed. Krkis sõime hommikusööki rannakohvikus: imehead šokolaadi croissantid ja kohv. Pakkisime asjad ja asusime taas teele 35-kraadises kuumuses. Rannikumägedes langes temperatuur veidi alla 30, mis on sõiduks juba päris hea.
Mägine maastik asendus tasapisi tasandikuga ja liikumistempo mööda kiirteed oli väga hea. Saime edukalt läbi Zagrebi lähedasest teemaksupunktist, kus enamus autojuhte soovisid maksta sularahas ja oli kogunenud pikk-pikk järjekord. Meie sõitsime järjekorda, kus sai kaardiga tasuda ja saime seetõttu läbi ilma mingi ootamiseta. Ka Horvaatia-Ungari piiri ületasime kiiresti, sõitsime jälle lihtsalt järjekorrast mööda ning peagi olimegi kohal meie peatuspaigas – linnakeses nimega Heviz.

Kämpingut läbiv kanal siniste vesiroosidega

Selle koha valisime seetõttu, et siin asub unikaalne termaalvee järv.  Terve järv on üks suur spa – hooned on nii järve äärtes kui ka vaiadel järve peal. Ka vesi oli tõeliselt mõnus, sisse minnes tundus see mõnusalt soe, kuid samas mitte ka liiga palav. Terve päeva püsinud kuum ja umbne ilm ennustas äikest ja nii läkski, taevas kattus aegamööda siniste pilvedega, temperatuur langes ja tuul tugevnes. Sellise ilmaga oli veel eriti mõnus soojas vees lõõgastuda.

Hevizi järv – täis looduslikult sooja vett

Pilved kogunevad…

Vihma eel kämpingusse tagasi jõudes, otsustasime telkimisest loobuda ja ööbida toas. Kämping oli täis saksa pensionäre autosuvilatega. Sõime nendega koos kämpingu restoranis õhtust, ungaripärane guljaši supp oli igatahes suurepärane.
Tänase päeva eesmärgiks on kämping Poolas. Olime seal kaks aastat tagasi kui sõtsime Rumeeniasse. Vaatame, kas on vahepeal palju muutunud.

[breadcrumbs track=126953]

Plitvicka rahvuspark asus rohkem mägedes, merest eemal ning sealne temperatuur oli meiesugustele ideaalne-alla 30 kraadi. Laupäeva hommikul võtsime suuna Krk-i saarele ja mida lähemale jõudsime, seda palavamaks taas läks.

[breadcrumbs track=126887]

Teekond jäi seekord poolikult, kuna GPS ununes sisse lülitada.

Krki mariina ja vanalinn

Krk-i saar on tegelikult maismaaga tasulise silla kaudu ühendatud. Teet oli meile jällegi ühe ilusa mereäärse kämpingu välja valinud, kus randa kui sellist otseselt küll ei olnud. Krk on hästi kivine saar ja kämping asus kõrge kivise kalda peal, aga igalt poolt viivad trepid merre välja ning mõnusalt kiiresti läheb sügavaks.

Kämpingu kivine rand

Tänase päeva plaan oli veel ühe pisikese saare peal ära käia. Selleks kasutasime taas kõikjal hästitoimivat ühistransporti, millega sõitsime linnakesse Punat, kust edasi tuli võtta veetakso, et Koshljuni saarele saada. See saareke on nii pisike, kunagi vanad roomlased ehitasid sinna oma suveresidentsi, praegu tegutseb selles hoones mungaklooster ja kloostri ruummides on avatud erinevad näitused. Muid hooneid saarel ei olegi. Klooster on ümbritsetud oliivisalude ja metsaga. Peale meie jalutas seal ringi veel vaid üks perekond, tõesti väga armas koht kämpingu ja turistide melust natukeseks eemale saada.

Košljuni kloostrihoov

Vaikus ja rahu Košljuni saarel

Kloostri taga metsas

Saarelt kojusõitu oodates

Meretakso saabub

Kuna oli meie viimane õhtu Horvaatias, tähistasime seda korralikult vahemere stiilis õhtusöögi ja ohtra valge veiniga  🙂

Õhtusöök vahmere stiilis

Horvaatia on tõeliselt sümpaatne, sõbralik, puhas, külalislahke maa. Teenindus on kõikjal suurepärane, ka väiksemates külapoodides oskavad müüjad inglise keelt, kõik naeratavad, on külaliste vastu äärmiselt tähelepanelikud… eestlastel on teeninduse osas siit paljugi õppida, eriti kui ma meenutan hiljutist kohvikukogemust Haapsalus.

Õhtune melu Krki vanalinnas

Pühapäeval sõidame Ungarisse ja ööbime Balatoni järve läheduses. Esmaspäeva hommikust hakkame pikki sõidupäevi tegema, kuskil enam pikemalt ei peatu.

Alustasime teekonda Splitist hommikul varakult, sest kell 9 pidi check-out tehtud olema. Ei saanudki väga kaua sõita, kui olimegi Plitvickas kohal. Sellele aitas kaasa päris pikk lõik korralikku kiirteed. Hoidsime küll silmad lahti, et märgata ka mõnda Eesti sõidukit, kuid senini ei ole seda veel siinkandis juhtunud. Ja niipalju, kui ringi oleme liikunud, pole me ka ühtegi eestlast kohanud.

[breadcrumbs track=126746]

Leidsime oma kämpingu ilma vahejuhtumiteta ja seadsime ennast sisse. Käisime ära ka 8 km eemal asuva looduspargi sissepääsu juures, et ennast tänaseks päevaks paremini ette valmistada ja uurida, kuidas seal asjad käivad. Pargivaht soovitas meil ette võtta 5-6 tunnise matkaraja ja hommikul varakult kohale tulla, sest siis pidavat vähem rahvast olema.

Õhtu  kämpingus oli mõnusalt rahulik seni, kuni saabus kaks bussitäit Poola turiste. Neil olid kõigil ühemoodi sinised telgid ja nendest tekkis meie kõrvale kohe päris linn. Õnneks oli tegemist toredate ja korralike noorte inimestega, kes suurt kära ei teinud ja teiste öörahu ei seganud.

Poolakate telklaager

Võtsime pargivahi head nõu kuulda ja kell 8 hommikul olime piletikassas ning tõesti oli rahvast sellel kellaajal veel vähe. Plitvicka järved on unikaalne loodusnähtus, rahvuspark laiub ca 300 km2 suurusel maaala. Tegemist on oja või jõega, mis mägedest alla voolab ja mille vesi on nii suure lubjasisaldusega, et see sadestub moodustades looduslikke paisusid, mille taha tekivadki järved. Iga järgnev järv on eelmisest madalamal ja vesi voolab sageli sinna kosena alla langedes. Iga järv on ka veidi erinevat värvi.

Öösel meeletult tantsimine keelatud

Ilus…

Tee järvede vahel

Kosed

Matkasellid

Turistide jaoks on ka kõik väga hästi läbi mõeldud. Meie teekond algas ratastel rongis, mis meid üles- mäge matkaraja algusesse transportis. Sealt liikusime edasi mööda puidust ehitatud teerada, mis viis meid kuivalt üle vesiste alade ja roostike, kuhu muidu ei oleks üldse võimalik pääseda. Üle kõige suurema järve sõidutas meid väike elektrimootoriga praamike, mis viis meid sadamasse, kus oli võimalik ka sööki/jooki osta ja WC-d külastada. Oli mõnus retk koos lugematute imeilusate vaadetega.

Praamiga üle jörve

Kõige suurem kosk

Jörved ridamisi

Vaade linnulennult

Oleme tagasi oma kämpingus, näksime võileibu ja võtame päikest. Pealelõunasel ajal on siin hea rahulik. Meil on tekkinud siin paar sõbralikku linnukest, kes käivad meie juures saiapuru nokkimas, nad on muutunud juba väga julgeks. Homme suundume Krki saarele. Kuidas seda nime täpselt hääldada, ei oska ma veel öelda. Reisijuht väitis, et see kõlab sarnaselt koera köhimisele.

Meie sõber

Tänase päeva esimese poole tegelesime turismindusega, st. tutvusime Spliti vaatamisväärsustega. Split on Zagrebi järel suuruselt teine linn Horvaatias 200 tuh. elanikuga. Nagu eelmises kämpingus, on ka siin hea bussiühendus linnaga. Püüdsime hommikul varakult tõustes mitte väga suurt lärmi teha, kuna kõik majakesed on tihedalt üksteise kõrval ning normaalsed puhkajad ikka kella 7-8 paiku veel magavad.

Suurim vaatamisväärsus, mis Top 5 hulka kuulub, on Splitis asuv Diocletianuse palee.

Palee kõige paremini säilinud osa – katakombid

Diocletianus (elas aastatel 245-312) sündis Spliti lähedal Salonas orjade pojana, hiljem sai temast Rooma imperaator.

Diocletianus isiklikult

Oma sünnikoha lähedale lasi ta ehitada suure palee, et oma pensionipõlve siin pidada, sellest paleest kasvaski välja Spliti linn. Umbes kuus sajandit oligi kogu linn nende müüride vahel, alles hiljem hakkas Split väljapoole paleemüüre kasvama.

Kristlasi taga kiusanud valitseja matmispaigast on saanud katedraal

Selliste vaatamisväärsuste juures on hea see, et seal ei ole palav, paksud müürid, sügavad võlvkaarega katakombid, krüpt jne on siinse palava kliima korral suurepärane võimalus ajalooga lähemat tutvust teha.

Vaade kellatornist

Kellatorni tipus

Rooma sõdurid valvepostil

Teine huvitav koht, kus käisime, oli arheoloogia muuseum, kuhu on kokku kogutud kõik Salona ja Diocletianuse palee lähiümbrusest leitud esemed. Tegelikult oli see muuseum isegi huvitavam, täiesti uskumatu, kuidas need asjad on nii hästi säilinud ja nii heas korras leitud, ja kui ilusaid ehteid ja majapidamis- ning tualett-tarbeid seal näha võis!!

Arheoloogiamuuseum

Koos 1600 aastat vana “perepildiga”

Kummaline oli, et seal olime meie praktiliselt ainsad külastajad, muud turistide hordid tiirutasid ainult palee ümber.

Spliti rannapromenaad

Teise poole päevast kasutasime jällegi lugemiseks ja rannas lebotamiseks, ma arvan, et minu limiit selleks suveks on nüüd täis, tegelikult suht mõttetu tegevus, aga sellise palavusega midagi muud tarka ka pole võimalik ette võtta.

Vesiaeroobika kämpingi plääzil

Meie tänav

Homme varahommikul stardime Plitvicka poole, kus pidi väga ilus looduspark olema, seal läheduses peatume kaks ööd ja plaanime ka Krk-i saarel ära käia.

Hommik Dubrovniku kämpingus oli väga mõnus: õhk oli peale öist vihma veel värske ja kohv ning praetud saiad ploomimoosiga maitsesid väga hästi. Taevas oli veidi pilvine, kuid päike piilus peaaegu kogu aeg pilvepragudest välja. Olime valmis järjekordseks palavaks sõidupäevaks. Enne teeleasumist tekkis ootamatu probleem GPSiga, mingil põhjusel ei saanud see voolu ja keeldus seega ka igasugust teed näitamast. Leidsime ka sellele probleemile lahenduse, mille osadeks oli USB juhe ja McGyveri teip. Asusime teele Spliti poole.

Palavat päeva aga seekord ei tulnudki, ilm oli mõnusalt pilvealune ja temperatuur alla 30 kraadi. (Tundub, et 30 kraadi ongi meie põhjamaalaste jaoks selline piir, milles kõrgem temperatuur tundub väga palav ja madalam on üsna talutav). Meie teekonda kaardilt vaadates võib näha, et tegelikult ei kuulugi kogu rannikuala Horvaatiale; vahepeal on umbes kahekümnekilomeetrine teelõik, mis läbib Bosnia ja Herzegovinat. Seega saime veel ühe uue riigi oma nimekirja. Teel oli isegi Bosnia passikontroll, nii sisse sõites kui ka väljudes; Horvaadid aga sellele aega ja raha ei kulutanud. Piiriületus läks probleemideta, kui piirivalvur aru sai, et oleme Eestist, siis viipas ta meid kohe edasi. Horvaatiasse uuesti sisenedes oli päris pikk autode järjekord, millest me juba tavaks saanud kombel lihtsalt mööda sõitsime.

[breadcrumbs track=126688]

Nüüd pööras tee merest eemale mägedesse, kus käis usin kiirtee ehitus. Meie plaan oligi sellele välja jõuda, aga ennem veeretas saatus meie teele veel mõned takistused. Esiteks sai geps jälle tühjaks ja teiseks hakkas vihma sadama. Esimese probleemi lahendasime juhtme vahetusega (meil on terve kotitäis igasuguseid juhtmeid ja laadijaid kaasas), teisele probleemi lahendasime sellega, et panime selga vihmariided. Varsti jõudsimegi kiirteele, mis viis meid vihmasajus läbi mägede. Vihmapiisad olid vahepeal nii suured, et “nõelasid” päris valusalt käsivarsi ka läbi mootorratta- ja vihmariiete.

GPSi elustamine

Spliti jõudsime vihmasajus. Kämpingu leidsime ilma probleemideta, aga olime parajalt läbi vettinud. Inge hääletas kategooriliselt telgi püstitamise vastu ja tegelikult olin ka mina temaga väga ühel meelel. Õnn oligi lõpuks seekord meie poolel, sest selles kämpingus olid täiesti mõistliku hinnaga saadaval ka väikesed majakesed. Vihmased riided seljast, soe dush ja väike uinak ning vihm oligi üle. Õhtu lõpetasime mõnusa söömajaga oma majakese terrassil ja jalutuskäiguga mere ääres. Meie kämping on väga mõnusas kohas – keset seedrisalu mererannas. Ja homme tõotab tulla jälle ilus ilm…

Rannapromenaad Spliti külje all

Väga romantiline pingike mere ääres

Suurematel suured särgid, väiksematel väiksed särgid

Tervitused Dubrovnikust! Olemegi Horvaatiasse jõudnud, üldse ei imesta, miks kõik, kes siin käinud on, kiidavad seda riiki taevani. Vaated mägedest alla mereäärsetele linnakestele on üldiselt väga sarnased Montenegrole, sealsed mäed on muidugi veelgi kõrgemad ja võimsamad, aga see, et siin nii puhas ja korras ja hoolitsetud on, seda on küll heameel näha. Serbias ja Montenegros jäi silma Rumeenias nähtud üleüldine lohakus ja mustus. Kõik, mis ülearune tundub, visatakse lihtsalt maha ja sinna see jääbki, hästi kahju, et ilusat loodust ei hoita. Võib-olla peaks Rainer Nõlvaku oma koristustalgutega sinna saatma 🙂

Enne starti Budvas

Motikaga sõitmisel on hea eelis veel see, et igasugustest pikkadest piiriületusjärjekordadest ja linnaummikutest saab kerge vaevaga mööda.  Montenegrost Horvaatiasse sõites kuumenes meil mootor ühes aeglaselt venivas järjekorras peaaegu üle, jäime mõneks ajaks teeääres seisma, lasime mootoril jahtuda ja hakkasime edaspidi järjekordadest mööda sõitma. Autojuhid olid väga mõistvad ja tõmbasid kenasti kõrvalel, nii et jõudsime suhteliselt plaanipäraselt meie tänasesse ööbimiskohta Dubrovniku läheduses.

Praamiga üle Kotori lahe

Soovitan kõigil, kes oma autoga või karavaniga reisib, siin Solitudo kämpingus peatuda, Mererannani on siit 5 min jalutuskäik, kämpingul on oma restoran, kus sõime imemaitsvat õhtusööki, siin on korralikud pesemisvõimalused, pesumasinad, väike kauplus on kohe siin kõrval, tõesti väga head tingimused! Bussipeatus, kust saab 15-minutiga vanalinna sõita, on samuti vaid mõne minuti jalutuskäigu kaugusel.
Kui Montenegros nägime laias laastus lisaks kohalikele vaid Serbia numbrimärgiga autosid ja kuulsime  palju vene keelt, siis siin on pilt hoopis teine. Tundub, et kogu Lääne-Euroopa on siia puhkama tulnud, ainuke, mida ei näinud, olid Serbia ja Montenegro autod, seda ka arusaadavatel põhjustel…

[breadcrumbs track=126635]
Kuna jõudsime kämpingusse kõige palavamal ajal, siis ma ka suure tahtmise korral ei oleks suutnud linna jalutama minna. Veetsime paar tunnikest rannas lugedes, sõime meeldivas seltskonnas maitsvat õhtusööki ning alles siis sättisime Dubrovnikusse ringkäigule.

Õhtusööki nautimas 1

Õhtusööki nautimas 2

Ei tea, kas see muutub juba reegliks, aga  nagu Krakovi vanalinnas, nii ka Dubrovnikusse jõudes jäime suure vihma kätte. Kuigupalju olime jõudnud juba ringi vaadata ja aru saada, kui armas ja ilus ja puhas linnake see on, kui hakkas sellist vihma, välku ja muristamist tulema, et pidasime targemaks ühte kirikusse varjule minna. See oli küll väga romantiline: vaikus, rahu seal sees ja väljas möllab raju ning taevas välgub :).  Meil on alati oma lugemine kotikeses kaasas, nii saime kirikuski vihmasaju lõppu oodates nö meeldiva kasulikuga ühendada.

Dubrovniku vanalinn

Kohe hakkab sadama…

Stari grad pimeduses

Loodetavasti teeb öine vihmasadu õhu värskeks ja pisut jahedamaks, homme, teisipäeva hommikul sõidame Spliti poole, kus veedame kaks ööd.

Tänase päeva veetsime rannas. Budva linna üheks tõmbenumbriks on liivarannad. Liiv võrdub siin küll meie mõistes peenikese kiviklibuga kuid parem ikka kui kaljud.

Budva rannas

Rannas rentisime kaks lamamislavatsit õlgedest päikesevarju all ja hakkasime kohe päevitamisega pihta. Päevitamine ei olnudki kõige hullem. Taevas oli suhteliselt pilvine, kuid päike piilus ka aeg-ajalt pilvede vahelt ning vahepeal käisime ka meres ennast värskendamas.

Lõuna rannarestoranis…

… koos imekauni kaaslasega

Tegemist on üsna tüüpilise kuurordiga. Inimesed peesitavad üksteise kõrval olevatel lamamistoolidel. Nende vahel kõnnivad iga natukese aja tagant müügimehed, kes pakuvad sõõrikuid, maisi või päevitusõli. Rannast veidi eemal sõitsid ringi kaatrid vedades inimesi küll “banaanil”, kummirõngal kui langevarjuga, ka benji-hüppeid tehti sealsamas lähedal. Kohe meie kõrval oli ka rannarestoran, kus saime vahepeal nälga kustutada. Saimegi veidi puhata, lugeda ja mõnuleda, tundub, et ka päike hakkas peale.

Kodutänav

Suutsin isegi Ingele päevitamises “ära teha”. Kui tavaliselt kaon mina esimesena rannast mõnda varjulisemasse kohta, siis seekord oli Inge see, kes peesitamisest esimesena tüdines.

Meie tänase sihtmärgini – mereäärsesse Budva linna oli vaid ca 200 km, see on ka meie reisi kõige kaugem punkt, esmaspäeval hakkame läbi Horvaatia juba kodu poole tagasi sõitma.

[breadcrumbs track=126531]
Teel Budvasse plaanisime Ostrogi kloostrist läbi sõita, see on üks Montenegro top 5 vaatamisväärsuste seas. Tuju ja olemine olid head, kuna teadsin, et lõuna paiku peaksime mere äärde jõudma. Ei lastud mul kaua rõõmustada, asi läks minu jaoks koledaks, kui keerasime väga imeliku, kitsa, peaaegu nagu mahajäetud tee peale. Ühtegi autot seal ei sõitnud, paar ratturit tuli vaid vastu. Jumal tänatud, et kedagi vastu ei tulnud, sest tee lookles mööda kivist kaljuseina ja tegi 180-kraadiseid pöördeid ja selles suhtes oli nähtavus täiesti nullilähedane, kuna midagi ei näinud nende käänakute taha. Ma ei julgenud iitsatadagi oma tagaistmel ja ringi ka ei julgenud vaadata, sest mul läks süda pahaks, kui ma sain aru, kui kõrgel me olime. Teepiirdeid praktiliselt polnud, nii et kuristikust allaveeremine ei oleks probleeme tekitanud. Tagantjärgi on naljakas mõelda, aga ma ikka tõsiselt kartsin. Ja kõige parem nali oli see, et kuidagi oskasime ikka ühest väikesest teeotsast mööda sõita ja nii me kloostrini ei jõudnudki.

“Laenatud” pilt Ostrogi kloostrist, mis meil nägemata jäi

Tagasi ka ei hakanud keerama, kuumus oli tappev ja mägedes oli meil kiiruseks ~25 km/h, nii et sõidu ajal ka jahutust ei saanud. Rumeenia reisi ajal käisime nii paljudes kloostrites, et vaevalt siinses midagi ennenägematut oleks olnud.
Jätkasime teed Budva poole, tahtsime veel ühest väikesest linnakesest Kotorist läbi sõita, ka see on Montenegro Top 5 seas oma veneetsia arhitektuuri ja vana linnamüüri poolest. Ja kui ma naiivselt olin arvanud, et hullem osa päevast on möödas, siis olin ma küll väga valesti arvanud :). Tee, mida mööda me nüüd sõitsime, oli veelgi hullem. See oli veel igatpidi lagunenud, nii et sõita sai vaid tee keskel, mis tähendas väga ohtlikke olukordi vastutulevate liiklejate suhtes, sest jällegi olid 180-kraadised pöörded, kus nähtavus nullilähedane. Sain aru, et teedega ongi siin suht nigel olukord, suuremad teed ühendavad suuremaid linnu, aga kui tahad väiksemaid kohti külastada, juhatab Google sind väikestele mägiteedele. Iseenesest ka hea kogemus ja kui ringi julgesin piiluda, siis vaated olid loomulikult kaunid, aga sõidu ajal ma ei suutnud seda kõike nautida… Teet arvab, et ta on nüüd mägedes sõitmise kunn 🙂 . Olen täitsa nõus, ma tõesti ei tea, kuidas ta nii rahulikult kõike võtab. Mul endal on siiamaani enesetunne kehvake.

Peale pikka rassimist avanes imeilus vaade Kotori lahele

Tänast 200 km pikkust teekonda 35-kraadises kuumuses sõitsime 7,5 tundi, võite ette kujutada, kui väsinud me olime, samas muidugi õnnelikud, et tänane päev seljataga :).

Kõige hullem on nüüd seljataga

Budvasse olime kaheks ööks hosteli toa broneerinud, seda eelkõige sellepärast, et üks masinatäis pesu puhtaks pesta, siis peaksime reisi lõpuni oma vähese varustusega hakkama saama. Peatusime Hippo hostelis, see on sarnane Backpakersite hostelile. Ikka igasugu huvitavat rahvast on siin näha, jõudsime natuke lobiseda tütarlapsega, kes oli Seattlist pärit ja reisis üksi läbi Ida-Euroopa. Siis lobisesime pisut ühe soome noormehega, tema reisib üksi busside ja rongidega kokku 7 nädalat, samuti on praktiliselt kõik need Ida-Euroopa riigid läbi käinud. Väga vaprad on need üksikud seljakotireisijad, tõesti imetlen neid!

Vaade Budva vanalinnale

Budva linna nimetatakse ka Budovna Rivieraks, tema ilusadte liivarandade ja vilka ööelu tõttu. Elanikke on siin 18 tuhande ringis (Montenegros on kokku ~625 tuh elanikku) ja Budvat kutsutakse ka Montenegro Kuveidiks, sest tänu kohalikule kinnisvarabuumile on siinkandis kõige rohkem miljonäre elanike arvu suhtes.

See linn oli kunagi osa Veneetsia vabariigist

Kui temperatuur õues juba vähegi kannatas, läksime kauaoodatud merd imetlema. Kell oli ~ kaheksa ringis õhtul, kogu rahvas, kes päev otsa rannal peesitas, tuli meile vastu. Kui meie kella 23 paiku hosteli poole tagasi sättisime, tuli kogu rahvas meile jälle teistpidi vastu, nüüd juba uhkelt sätitud ja lõhnastatud. Me ei ole kunagi soojamaa kuurortides käinud, aga ju see elu seal nii käibki, et päeval peesitad rannas ja õhtul promeneerid kontsakingades ja kenades tualettides rannapromenaadil, sööd mere kaldal õhtust ja kosud päevasest palavusest.

Hilisõhtune Budva

Vaatame, kuidas enesetunne homme on, muidu oli ka plaan rannamõnusid nautida ja natukenegi jumet peale saada